Inimesed
on siin päris erinevad. Lissabon on n-ö multikulti linn. Siin on mustanahalisi kirevavärvilses
Aafrika rõivastuses inimesi. Olen märganud, et kesklinnas on üks nurk, kuhu
sellised traditsioonilises rõivastuses aafriklased hulgakesi päevasel ajal
istuma ja lobisema kogunevad, seejuures ilmselt ka midagi müües. On nägusaid kurvikaid
mulatitare ja ebaloomulike kunstjuustega mustanahalisi naisi. On India
rõivastuses naisi. On asiaate. On turbanitega habemetes moslemeid, kuid neid
siiski mitte palju. On üksikuid transvestiite, on embavaid gei-kutte. Ja
muidugi on kohalikke kergelt tõmmusid lainetavate juustega Lõuna-Eurooplasi. Võin
öelda, et mulle selline mitemekesisus meeldib, konservatiivne maailm oleks
lihtsalt palju igavam. Mehed mulle siin millegagi silma ei torkagi, aga tavapärane
naiste kehatüüp on siin suure ümara tagaosa tüüp, ehk võrreldes eestlastega
päris kurvikas. Ning multikultist hoolimata ei ole blondiine eriti näha,
mistõttu torkan ma kohati silma.
Võiks
öelda, et Portugalis õitseb feminism. Naised on siin enamasti meigivabad,
kantakse lihtsaid ja mugavaid riideid, tibikultuur puudub. Sisuliselt võib
kartulikoti selga panna ja sellega kenasti massi sulanduda. Ka õhtul välja
minnes näevad naised eestlaste mõistes igapäevased välja. Isegi kui keegi
selleks puhuks kleidi selga paneb, siis jalga paneb ta ikkagi tennised. Minu
poolt kaasa pakitud kleite olen kandud paaril korral vaid paksude sukkpükste ja
laia kampsuniga, kingad jäävadki ilmselt kappi. Mulle see tegelikult väga
meeldib, kui puudub n-ö sotsiaalne surve ennast üles lüüa. Nii hea ja vabastav
on lihtsalt „tuust“ olla ja ikkagi komplimente saada. Kuigi seoses sellega, et
naised on n-ö vähem naiselikud, on ka mehem vähem traditsioonilised. Ehk naised
maksavad väljas käies enda eest ise. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga
kultuurierinevusi on huvitav jälgida. Lõbusa näitena võin välja tuua, et kord näitas
üks kohalik noormees mulle vanalinna. Otsustasin tüüpilisest saiakohvikust ehk pastelaria’st midagi hamba alla hankida,
kuid selleks ajaks kadus noormees ära. Pärast arve maksmist ilmus siiski jälle
kenasti välja. Bulgaaria vabatahtlik teeb minu kulul pidevalt blondiininalju ja
tema sõnul olevat Bulgaarias ütlus, et blondid ei ole kunagi näljas. Mis
tähendab, et alati on keegi, kes nende eest hoolitseb. Selle peale saan vaid
vastu naljatada, et Portugalis see ütlus siiski paika ei pea.
Minu
tutvused siin on valdavalt internatsionaalsed, portugaallastega väljaspool tööd
suhelda ei ole eriti õnnestunud. Räägitakse, et portugaallased ei ole
tegelikult väga avatud ega õnnelikud oma nn multikulti ühiskonna üle. Seega olevat
raske kohalikega lähedasteks sõpradeks saada. Viisakuse ja abivalmiduse juures
hoitakse mingit teatavat distantsi. Sõltuvalt ringkonnast on siin perekondlikud
sidemed suure tähtsusega ja noored elavad kaua vanematega koos. Aeg-ajalt näen
ikka, kuidas ema ja kolmekümnendates eluaastates pojad koos poes või rannas
käivad. Kuna Portugal oli veel üsna hiljuti kuningriik, siis eriti distantsi
pidavat hoidma aristokraatliku päritoluga inimesed. Tegelikult on huvitav
mõelda, et nt meie kliinikus töötab paar arsti, kelle vanavanemad on olnud
aristrokraadid, kes ei osanud muna praadida ja kellel isegi vannitamiseks olid
teenijad palgatud.
Üle
ega ümber ei saa siin musitamise kombest. Ehk põsk pannakse teise inimese põse
vastu ja tehakse musihäält, niimoodi kummagi põse juures. Seejuures võib
reisiselli segadusse ajada, et nt siin musitatakse kaks korda, Gruusias
musitatakse üks kord ja Itaalias ka kaks korda, kuid vastupidises järjekorras.
Seega võib põsemusist saada kohmetu jõllitamine õige põse leidmise püüdluses.
Lihtsam on paigal püsida kui ise esimesena musitama tormata. Tegelikult on meie
pidev korterikaaslastega kallistamine ja musitamine hästi armas ja ma leian, et
eestlased võiksid selles osas veidi avatumad olla. Ühest heatahtlikust
kallistustest on võita kahtlemata rohkem kui kaotada. Ja paha tuju puhul
aitavad sõbra musid alati tuju tõsta.
Mis
minule isiklikult ei meeldi, on see, et suitsetamine on siin väga populaarne,
peaaegu kõik tunduvad suitsetavat. Suitsetamine on lubatud ka siseruumides ja
loomulikult lõhnavad nii riided kui juuksed seetõttu pärast väljas käimist sigarettide
järele. Ebatervisklike eluviiside kohapealt on aga meeldiv, et pudeli veini saab
kätte ka alla 2 euro eest. Suitsupaki
hinna osas jään aga vastuse võlgu.
Mis
samuti parandamist vajaks, on kohalik prügimajandus. Meie korteri piirkonnas
lükatakse õhtuti kortermajade hoovidest prügikastid tänavale ja öösiti käiv
prügiauto tühjendab need ära. Kuna kodutöid jaotades olid korterikaaslased
loosinud mulle prügi väljaviimise töö, siis leidsin end korduvalt olukorrast,
et prügikast oli kadunud. Seejärel jõudsingi selgusele, et meie prügikast on
ööloom, kes alles pimeduses välja prügisaaki otsima hiilib. Et ta ikka söönuks
saaks, tulebki prügi väljaviimist ajastada, ehk teha seda kas enne
magamaminekut või enne hommikust tööpäeva. Töö juures asuvatel kortermajadel on
hoovis aga ühised suured prügikastid, mis püsivad väljas terve päeva. Kodudes prügi ei sorteerita, samuti ei tehta seda kliinikus.
Ehk kasutatud süstlad pikutavad prügikastis koos ümberkaudsete elanike
toidujäätmetega. Tänavatelt võib tegelikult leida üksikuid konteinereid, kuhu
eriliigilist prügi viia, kuid selline konteinerite süsteem ei ole kasutamiseks
kindlasti mugav. Nt poest klaaspudelis jooki ostes maksad küll pudeli eest, kuid
taaraautomaate ei ole ja pudeli eest makstud raha tagasi ei saa.
Kuna
siin on palju immigrante, siis ma ei tea, kas see tuleneb kohalikust rahvast
või sisserändajatest, aga inimesed on lärmakad. Poes käies tuleb ette, et
teenindajad nt laulavad või kõva häälega midagi arutavad. Minu töökoha kõrval
on väike tüüpiline kohvik, kus teenindajatele on juba selge, et see blond
tüdruk tahab kohvi piimaga ja mingit saiakest. Alguses itsitasid teenindajatüdrukud
täiesti avalikult, kui ma kohvikusse sisenesin ja arutlesid, kuidas inglise
keeles mingit väljendit purssida. Hommikuti leiab sealt kohvikust eest lauatäie
memmekesi, kes kõik omavahel üle kohviku seletavad, keegi ei manitse teist
vaiksemalt rääkima. Kohvist veel niipalju, et seda juukase tillukestest
tassidest kange ja mustana, tihti ka ilma suhkruta. Sageli juukase seda
möödaminnes leti ääres püsti seistes ilma midagi kõrvale ampsamata. Kodudes
serveeritakse kohvi söögikorra lõpus, siis kui magustoit on juba söödud.
Kuna
minu toa aken on läbivalt avatud asendis, siis tean seda, et meie lähedal on
koolimaja, millel on klassikaline tirisev koolikell, lisaks kirik ja kuked.
Jah, keegi peab kesklinnas kukkesid. Ma ei ole veel aru saanud, mis lugu
portugaallastel kuke süboliga on, et seda kõigi suveniiride peale
joonistatakse. Kuid ükskord õues jalutades märkasime, et linnapargis pesitsesid
koos partide ja tuvidega ka kuked. Lisaks võib elust avatud akna taga välja
tuua, et meie naabermajas elab väike tüdruk, kellele ei ole installeeritud
rääkimise funktsiooni. Kui tal on paha tuju, siis ta röögib, ning kui tal on
hea tuju, siis ta röögib meloodilisemalt. See tüdruk paneks küll kõik väikesed Eesti
pätipoisid paika.
Negatiivsetest
kogemustest inimestega võib välja tuua, et kahel järjestikusel päeval sattusin
pervertide otsa. Ühel päeval majast väljudes jalutas meile vastu vanem
meesterahvas, kes meile oma „viinerit“ lehvitas. Ning järgmisel päeval piilus kiviaia
tagant põõsaste vahelt randa minejaid vanem meesterahvas ning mudis oma
rinnanibusid. Ka juhtus, et öösel üksi pubist koju kõndides hakkasid paar
kodutu välimusega meest mul järel käima. Kuid üldiselt on tänavatel siiski
ohutu. Lisaks on politseinikud kesklinnas pidevalt jalgsipatrullis.
Postiivse
poole pealt leidis üks hästi armas ja naljakas juhtum aset toidupoes. Möödudes
kassajärjekorras seisvatest inimestest, hakkasid kaks väikest poissi mulle
midagi portugali keeles seletama ja seejärel kätega ühes suunas osutama. Ma ei
saanud aru, et mida nad mulle öelda tahavad. Kuid osutatud suunas vaadates
nägin seismas poiste naeratavat ja punastavat isa, kes ütles mulle seejärel, et
ma olen väga ilus. Misjärel sai ta poiste emalt paraja vopsu. See lõbus
perekondlik olukord tegi mul tuju tükiks ajaks heaks.