INIMESTEST

Inimesed on siin päris erinevad. Lissabon on n-ö multikulti linn. Siin on mustanahalisi kirevavärvilses Aafrika rõivastuses inimesi. Olen märganud, et kesklinnas on üks nurk, kuhu sellised traditsioonilises rõivastuses aafriklased hulgakesi päevasel ajal istuma ja lobisema kogunevad, seejuures ilmselt ka midagi müües. On nägusaid kurvikaid mulatitare ja ebaloomulike kunstjuustega mustanahalisi naisi. On India rõivastuses naisi. On asiaate. On turbanitega habemetes moslemeid, kuid neid siiski mitte palju. On üksikuid transvestiite, on embavaid gei-kutte. Ja muidugi on kohalikke kergelt tõmmusid lainetavate juustega Lõuna-Eurooplasi. Võin öelda, et mulle selline mitemekesisus meeldib, konservatiivne maailm oleks lihtsalt palju igavam. Mehed mulle siin millegagi silma ei torkagi, aga tavapärane naiste kehatüüp on siin suure ümara tagaosa tüüp, ehk võrreldes eestlastega päris kurvikas. Ning multikultist hoolimata ei ole blondiine eriti näha, mistõttu torkan ma kohati silma.

Võiks öelda, et Portugalis õitseb feminism. Naised on siin enamasti meigivabad, kantakse lihtsaid ja mugavaid riideid, tibikultuur puudub. Sisuliselt võib kartulikoti selga panna ja sellega kenasti massi sulanduda. Ka õhtul välja minnes näevad naised eestlaste mõistes igapäevased välja. Isegi kui keegi selleks puhuks kleidi selga paneb, siis jalga paneb ta ikkagi tennised. Minu poolt kaasa pakitud kleite olen kandud paaril korral vaid paksude sukkpükste ja laia kampsuniga, kingad jäävadki ilmselt kappi. Mulle see tegelikult väga meeldib, kui puudub n-ö sotsiaalne surve ennast üles lüüa. Nii hea ja vabastav on lihtsalt „tuust“ olla ja ikkagi komplimente saada. Kuigi seoses sellega, et naised on n-ö vähem naiselikud, on ka mehem vähem traditsioonilised. Ehk naised maksavad väljas käies enda eest ise. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga kultuurierinevusi on huvitav jälgida. Lõbusa näitena võin välja tuua, et kord näitas üks kohalik noormees mulle vanalinna. Otsustasin tüüpilisest saiakohvikust ehk pastelaria’st midagi hamba alla hankida, kuid selleks ajaks kadus noormees ära. Pärast arve maksmist ilmus siiski jälle kenasti välja. Bulgaaria vabatahtlik teeb minu kulul pidevalt blondiininalju ja tema sõnul olevat Bulgaarias ütlus, et blondid ei ole kunagi näljas. Mis tähendab, et alati on keegi, kes nende eest hoolitseb. Selle peale saan vaid vastu naljatada, et Portugalis see ütlus siiski paika ei pea.

Minu tutvused siin on valdavalt internatsionaalsed, portugaallastega väljaspool tööd suhelda ei ole eriti õnnestunud. Räägitakse, et portugaallased ei ole tegelikult väga avatud ega õnnelikud oma nn multikulti ühiskonna üle. Seega olevat raske kohalikega lähedasteks sõpradeks saada. Viisakuse ja abivalmiduse juures hoitakse mingit teatavat distantsi. Sõltuvalt ringkonnast on siin perekondlikud sidemed suure tähtsusega ja noored elavad kaua vanematega koos. Aeg-ajalt näen ikka, kuidas ema ja kolmekümnendates eluaastates pojad koos poes või rannas käivad. Kuna Portugal oli veel üsna hiljuti kuningriik, siis eriti distantsi pidavat hoidma aristokraatliku päritoluga inimesed. Tegelikult on huvitav mõelda, et nt meie kliinikus töötab paar arsti, kelle vanavanemad on olnud aristrokraadid, kes ei osanud muna praadida ja kellel isegi vannitamiseks olid teenijad palgatud.

Üle ega ümber ei saa siin musitamise kombest. Ehk põsk pannakse teise inimese põse vastu ja tehakse musihäält, niimoodi kummagi põse juures. Seejuures võib reisiselli segadusse ajada, et nt siin musitatakse kaks korda, Gruusias musitatakse üks kord ja Itaalias ka kaks korda, kuid vastupidises järjekorras. Seega võib põsemusist saada kohmetu jõllitamine õige põse leidmise püüdluses. Lihtsam on paigal püsida kui ise esimesena musitama tormata. Tegelikult on meie pidev korterikaaslastega kallistamine ja musitamine hästi armas ja ma leian, et eestlased võiksid selles osas veidi avatumad olla. Ühest heatahtlikust kallistustest on võita kahtlemata rohkem kui kaotada. Ja paha tuju puhul aitavad sõbra musid alati tuju tõsta.

Mis minule isiklikult ei meeldi, on see, et suitsetamine on siin väga populaarne, peaaegu kõik tunduvad suitsetavat. Suitsetamine on lubatud ka siseruumides ja loomulikult lõhnavad nii riided kui juuksed seetõttu pärast väljas käimist sigarettide järele. Ebatervisklike eluviiside kohapealt on aga meeldiv, et pudeli veini saab kätte ka alla 2 euro eest.  Suitsupaki hinna osas jään aga vastuse võlgu.

Mis samuti parandamist vajaks, on kohalik prügimajandus. Meie korteri piirkonnas lükatakse õhtuti kortermajade hoovidest prügikastid tänavale ja öösiti käiv prügiauto tühjendab need ära. Kuna kodutöid jaotades olid korterikaaslased loosinud mulle prügi väljaviimise töö, siis leidsin end korduvalt olukorrast, et prügikast oli kadunud. Seejärel jõudsingi selgusele, et meie prügikast on ööloom, kes alles pimeduses välja prügisaaki otsima hiilib. Et ta ikka söönuks saaks, tulebki prügi väljaviimist ajastada, ehk teha seda kas enne magamaminekut või enne hommikust tööpäeva. Töö juures asuvatel kortermajadel on hoovis aga ühised suured prügikastid, mis püsivad väljas terve päeva. Kodudes prügi  ei sorteerita, samuti ei tehta seda kliinikus. Ehk kasutatud süstlad pikutavad prügikastis koos ümberkaudsete elanike toidujäätmetega. Tänavatelt võib tegelikult leida üksikuid konteinereid, kuhu eriliigilist prügi viia, kuid selline konteinerite süsteem ei ole kasutamiseks kindlasti mugav. Nt poest klaaspudelis jooki ostes maksad küll pudeli eest, kuid taaraautomaate ei ole ja pudeli eest makstud raha tagasi ei saa.

Kuna siin on palju immigrante, siis ma ei tea, kas see tuleneb kohalikust rahvast või sisserändajatest, aga inimesed on lärmakad. Poes käies tuleb ette, et teenindajad nt laulavad või kõva häälega midagi arutavad. Minu töökoha kõrval on väike tüüpiline kohvik, kus teenindajatele on juba selge, et see blond tüdruk tahab kohvi piimaga ja mingit saiakest. Alguses itsitasid teenindajatüdrukud täiesti avalikult, kui ma kohvikusse sisenesin ja arutlesid, kuidas inglise keeles mingit väljendit purssida. Hommikuti leiab sealt kohvikust eest lauatäie memmekesi, kes kõik omavahel üle kohviku seletavad, keegi ei manitse teist vaiksemalt rääkima. Kohvist veel niipalju, et seda juukase tillukestest tassidest kange ja mustana, tihti ka ilma suhkruta. Sageli juukase seda möödaminnes leti ääres püsti seistes ilma midagi kõrvale ampsamata. Kodudes serveeritakse kohvi söögikorra lõpus, siis kui magustoit on juba söödud.

Kuna minu toa aken on läbivalt avatud asendis, siis tean seda, et meie lähedal on koolimaja, millel on klassikaline tirisev koolikell, lisaks kirik ja kuked. Jah, keegi peab kesklinnas kukkesid. Ma ei ole veel aru saanud, mis lugu portugaallastel kuke süboliga on, et seda kõigi suveniiride peale joonistatakse. Kuid ükskord õues jalutades märkasime, et linnapargis pesitsesid koos partide ja tuvidega ka kuked. Lisaks võib elust avatud akna taga välja tuua, et meie naabermajas elab väike tüdruk, kellele ei ole installeeritud rääkimise funktsiooni. Kui tal on paha tuju, siis ta röögib, ning kui tal on hea tuju, siis ta röögib meloodilisemalt. See tüdruk paneks küll kõik väikesed Eesti pätipoisid paika.

Negatiivsetest kogemustest inimestega võib välja tuua, et kahel järjestikusel päeval sattusin pervertide otsa. Ühel päeval majast väljudes jalutas meile vastu vanem meesterahvas, kes meile oma „viinerit“ lehvitas. Ning järgmisel päeval piilus kiviaia tagant põõsaste vahelt randa minejaid vanem meesterahvas ning mudis oma rinnanibusid. Ka juhtus, et öösel üksi pubist koju kõndides hakkasid paar kodutu välimusega meest mul järel käima. Kuid üldiselt on tänavatel siiski ohutu. Lisaks on politseinikud kesklinnas pidevalt jalgsipatrullis.

Postiivse poole pealt leidis üks hästi armas ja naljakas juhtum aset toidupoes. Möödudes kassajärjekorras seisvatest inimestest, hakkasid kaks väikest poissi mulle midagi portugali keeles seletama ja seejärel kätega ühes suunas osutama. Ma ei saanud aru, et mida nad mulle öelda tahavad. Kuid osutatud suunas vaadates nägin seismas poiste naeratavat ja punastavat isa, kes ütles mulle seejärel, et ma olen väga ilus. Misjärel sai ta poiste emalt paraja vopsu. See lõbus perekondlik olukord tegi mul tuju tükiks ajaks heaks.