ESMAMULJE

Ma ei oksagi öelda kas see on hea või halb, aga mul ei olnud Portugali saabudes erilisi ootusi. Elu Eestis oli nii kiire, et suutsin mõelda vaid oma Eesti elu organiseerimisele. Seega otsustasin, et Porugali elu selgub Portugalis ja mina saan vaid püüda oma meeled avatuna hoida. Ei teagi mille pärast, aga mind ei vallanud saabudes ei suur põnevustunne ega meeletu pettumus. Õigupoolest ei tundud üldse mitte midagi. Endalegi üllatuseks on mu esmamulje tundetus- ma lihtsalt olen siin. Et tegemist on alles minu Portugali elu algusega, siis on huvitav teada saada, millised tunded valdavad mind reisi lõpuks.

Lennureis Lissaboni kestis terve päeva. Lahkudes Eestist kerge külmetusega, ei olnud mul lennukis olla just kõige meeldivam, kuid ma pole ka hea tervise juures kõige rõõmsam lennureisija. Olen seda tüüpi inimene, kellel lennureiside ajal pea plahvatada, silamumunad peast ja kuulmekiled kõrvadest välja hüpata tahavad. Püüan selle kaitseks alati natuke süüa-juua ja see toimib- julgen soovitada.

Minu pesa asub Anjos piirkonnas, kesklinna lähistel. Ühe klassikalise vanema maja kolmanda korruse korteri tillukeses toas. Sellised vanad Portugali majad on väga ilusad, majade välisseinad ja trepikodade seinad on plaaditud erinevates mustrites keraamiliste plaatidega ja jalad kõnnivad vanadel puidust põrandatel. Maja juurde saamiseks tuleb jalutada üles mäest ja seejärel pikast trepist. Tekib tunne, et selliseid tänavaid arvestades peaksid kõigil portugallastel küll ilusad pepulihased olema ja kusjuures paljudel ongi. Kui siiani olen Lõuna-Euroopa kandis kohanud peamiselt ilusaid plaaditud põrandaid, siis puitpõrandad ja meie korteri vaipkate mind just ei rõõmusta. Kuna lõunapoolsetes riikides jalatseid toas jalast ei võeta, siis vanad vaipkatted peidavad endas aastate jagu mustust. Minu pisikene toakene lõhnab täpselt nagu siis, kui kodus parajasti vaipadest tolmu imeda ja tolm seetõttu õhus ringi lendleb. Kuna mul on vahel hingamisega probleeme, siis teeb see olukord mind tegelikult murelikuks. Korsistasin toa ära ja akent ei ole ma siin olles veel kordagi sulgenud. Loodetavasti õhustik paraneb pikkamööda.

Meie korteris elab rahvusvaheline seltskond. Vabatahtlikud Itaaliast, Hispaaniast, Poolast, Bulgaariast. Mulle tundub, et ükskõik kuhu riiki ma ka ei satu, alati leian sealt eest mõne poolaka. Tegelikult ei saagi ma veel hästi aru, kes elab meie korteris, kes kõrvalkorteris ja kes käib niisama külas. Kuigi saan kindlasti ka kommuunielu varjukülgi kogeda, õhkub sellest seltskonnast mõnusat heatahtlikkust, lihtsust ja avatust. Olgem ausad, selleks, et käia riigist riiki vabatahtlikku tööd tegemas, peab sageli omama mingit muretut, kuid heatahtlikku aurat. Mitmed elanikest on osalenud vabatahtlikes projektides juba varem ja mõned on sisuliselt Portugali sõltlased. Ehk varem siin töötanud ja nüüd tagasi tulnud. Kuna sõltlased on juba ära õppinud portugali keele ja naaberriikide vabatahtlike jaoks on portugali keel lihtsam kui inglise keel, siis oleme Bulgaaria tüdrukuga ainukesed, kes portugai keeles ei suhtle. Aga loodetavasti aitab selline keskkond kaasa meie keeleõppele.

Keelest niipalju, et kui ma mõtlesin Hispaania, Itaalia ja Portugali keele olevat midagi sarnast ja ilusat, siis ma eksisin. Portugali keele kirjalik pool sarnaneb küll hispaania keelega, kui hispaania ja itaalia keele meloodiline kõla selles puudub. Portugaallased kasutavad kurguhäälikuid ja erinevaid susisevaid häälikuid, mistõttu selle kõla nii ilus ei ole, vähamalt minu kõrva jaoks. Keelest saan aga rohkem kirjutada peale seda, kui olen sellest natukene juba selgeks saanud.

Lissabon ise on ilus linn. Kohalike väidete kohaselt elab Lissabonis 500 000 inimest. Ülejäänud 1 500 000 elavad äärelinnades. Nagu ikka, on kesklinn rahvusvahelisem ja äärelinnad on perekonnaeluks sobiva suunitlusega. Inimesi on siin igast rassist. Linnas on erinevaid vaateplatvorme, millelt linnavaadet nautida. Paarikümne minutilise jalutuskäigu kaugusel pesast on jõgi ja mereranda minekuks tuleb rongiga linnast välja sõita. Kuigi ilm on veel soe, ca 20-25 C, siis merevesi on jahe. Jahe olevat vesi siin ka terve suve.  Aga rannas peedipunaseks põleda on siiski mõnus. Rannale uhutud meduusiliste pead on siin sama suured kui inimestel, ei anna võrreldagi Stroomi ranna tillukeste millimallikatega.

Töötame Bulgaaria tüdruk Valyaga samas organisatsioonis ja seega oleme käinud koos linna avastamas. Seejuures iga kord ka ära eksinud. Hea, et maa all sõidab metroo, mida mööda õiges suunas koju tagasi pääseb. Pargitiigis ujub siin musta luige paar ja lendavad ringi rohelised papagoi moodi tegelased, keda lähemalt veel vaadelda ei ole õnnestunud, kuna nad sulanduvad pargitaimestikuga ühte. Valya lipsas kord ühest väravast sisse, et sealset aeda vaadata. Kui meilt tuldi küsima, mida seal teeme, selgus, et oleme sisse murdnud Vatikani saatkonda. Meid juhatati läbi maja viisakalt välja, möödudes toaseinal rippuvast suurest paavsti pildist.

Kui Tallinna vanalinnas asub n-ö Bermuda kolmnurk, kus kõik linna pidulised kokku saavad, siis Lissabonis on selleks terve tänav. Pudeli kohalikku õlut Super Bock võib sõltuvalt kohast saada baarist kätte ühe euroga ja kebabi kolme euroga. Populaarne näib olevat Ladina-Ameerika muusika. Muuhulgas olevat normaalne, et elanikud majades avalikult akendel seisavad ja inimesi vaatlevad. Eestis piilutakse pigem kardina tagant. Mis tuletab mulle meelde, et kõhukas mees minu toa vastasmajas teeb hommikuvõimlemisel taipoksi liigutusi.

Kui palju ja millist Portugali ma siin oleku aja jooksul tundma õpin, see alles selgub. Kuid tunnen juba, et minu praktikajuhendajal Kristiinal on õigus, öeldes, et mitte sina ei muuda maailma vaid maailm muudab sind.