TÖÖST

Soovidega tuleb olla ettevaatlik- need võivad täide minna. Kuna olen oma tavaelus kontorirott ja minu tööülesandeks on oma peanupukese ragistamine, siis toob töö endaga aeg-ajalt kaasa peavalusid. Teinekord, kui vaatan oma miljonivaatega kontori aknast välja, tekib tahtmine olla hoopis mujal, näha ja kuulda hoopis muud, mitte kaheksa tundi päevas arvutiekraani jõllitada. Nii mõtlengi vahel, et küll oleks tore hoopis kätega tööd teha, mitte peaga- ei mingeid peavalusid ega aina süvenevat prilliprobleemi. Noh, siin ma siis nüüd olen, täielikult kontorivaba. Ning kontorielu tundub kohe oi-oi kui mõnus.

Minu töökohaks on loomakliinik. See on hiljuti avatud kliinik, mille puhul on tegemist ööpäev läbi töötava munitsipaalkliinikuga. Lemmikloomaga saab vastuvõtule tulla kell 09.00-21.00, kuid ka ülejäänud ajal on tagatud loomade arstlik järelevalve. Külastusaegadel on omanikel võimalik oma loomi ka vaatamas käia. Väidetavalt on tegemist teise munitsipaalkliinikuga Portugalis. Munitsipaalkliinik pakub võimalust ravida lemmikloomi teistest kliinikutest umbes poole väiksema hinnaga ja võimaldab tasuda arveid mitmes osas. Selline kontseptsioon loob arstiabi võimaluse ka väiksema sissetulekuga perede loomadele. Kliinikut ei toetata kohaliku omavalitsuse poolt, vaid väiksemate hindade võimaldamiseks on vähendatud kasumit. Kliiniku avamine olevat läinud raskelt, sest konkurentsiolukorras ei meeldinud selline idee teistele loomakliinikutele. Ettevõtmise ja kliiniku juhataja Sandra olevat Portugalis tuntud loomakaitsja. Ta on ka meie tuutor, kuid näinud me teda eriti ei ole.

Pisikeste ruumidega kliinik asub munitsipaalelamute piirkonnas. Kliiniku tehnika tundub olevat kaasaegne, on olemas operatsiooniruum, röntgeni ja ultraheli võimalused ning väike labor. Lisaks on kliinikus olemas kaks läbivaatusruumi, kasside tuba, koerte tuba, karantiiniruum ja puhkeruum. Puhkeruum on suurema vannitoa mõõtu, kokkupandava laua, kahe tooli ja välivoodiga. Kappe töötajatele ei jätku, mistõttu on kapipealsed kõikvõimalikke asju täis. Mulle anti töötamiseks ühekordsed paberilaadsest materjalist hiigelmõõtu riided, mille ma igapäevaselt koju kaasa võtan ja aeg-ajalt kodus pesen.

Loomi hoitakse puurides. Üks koer ja 4 kassi elavad kliinikus põhikohaga ning ootavad uut kodu. See pidavat olema tavapärane, et igas kliinikus ootab mõni tegelane adopteerimist. Ma küll ei tea, kas potentsiaalsed loomavõtjad ka seda teavad, sest igatahes meie kliiniku kodulehel ega facebook.ee grupis kodu otsivatest kassidest pilte üleval ei ole. Väidetavalt on kassidest pildid ikkagi kuskil olemas, aga mulle tundub, et Portugalis väidetaksegi palju, kuid tegelikkus võib olla teine. Kliinikus elaval koeral on ravimatu haigus, mistõttu kogutakse tema jaoks annetusi ja ta on saanud omamoodi kohalikus staariks. Koeraga õue minnes teavad kõik möödujad teda siinkandis nimepidi. Niipalju kui ma aru saan, siis moskiitohammustuse tagajärjel on koeral tekkinud parasiitinfektsioon, mille tõttu süvenevad probleemid luudega. Seetõttu on koeral raske liikuda, ta vajab ravimeid ja taastusravi. Kuna sellisele koerale ei ole kerge uut kodu leida, küsisin, et kas oleks mõeldav, et koer saab hoolitseva omaniku, kuid ravi jätkatakse kliiniku kuludega? Vastuseks sain, et loodetakse leida ikkagi omanik, kes maksab ise ravi eest.

 

 

Tundub, et 90% loomadest on Lissabonis segaverelised, lähtudes tänavapildist ja kliiniku patsientidest. Nagu kliiniku töötajate jutust järeldada võin, siis loomadega seonduv ei ole siin nii arenenud kui Eestis. Kohalik omavalitsus rahastab munitsipaalvarjupaika, millele eraldatatakse mingi summa, mille eest varjupaik end ise majandama peab. Ehk kehtib põhimõte- mida vähem loomi, seda parem. Kes sisse läheb, see enamasti välja ei tule. Ülejäänud varjupaigad ja organisatsioonid majandavad ennast ise ja põhinevad vabatahtlikkusel, mistõttu on nende seisukord äärmusest äärmusesse. Väidetavalt loomade eest loovutustasu ei küsita. Mis loomade õigustesse puutub, siis olevat alles aasta tagasi muutunud karistatavaks looma arstiabita jätmine. Kuid reaalseid karistusi väärkohtlejate suhtes ei rakendatavat. Nt võib omanik oma looma kliinikusse jätta ilma, et teda hülgamise eest vastutusele võetaks. Eriti kummastav on see, et loomaarstidel olevat arstiametist tulenev keeld jagada informatsiooni patsientide kohta ja seega keelatud teavitada ametnikke, kui arst märkab loomal väärkohtlemise jägi.

Kliiniku personal mulle meeldib. Nad on nooremapoolsed, sõbralikud ja loomausku. Inglise keelt räägitakse kliinikus kesk- või algtasemel, üks arstidest suhtleb inglise keeles vabalt ja on päris muhe. Nt küsimuse peale, kas tal on kodus lemmikloomi, sain vastuseks, et on küll- kaks poega. Üldiselt töötab siin päevasel ajal korraga kaks arsti, üks õde ja üks administraator. Vastavalt vajadusele käivad tööl ka erialaspetsialistid erinevatest kliinikutest. Aeg-ajalt kohtan ka koristajat ja kohalikke vabatahtlikke. Töökorralduslikult teeb igaüks seda, mis parajasti tegemist vajab, nt administraator hoiab protseduuri ajal kinni kassi või arsti vahetab kassiliiva.


Kuna kliinikus suheldakse portugali keeles, siis diagnoosidest, ravivõimalustest jms ma eriti aru ei saa. Küll aga tundub, et enamik siia jõudvaid loomi on keerulised juhtumid. Ülejäänud enamus on tavaprased steriliseerimised. Ravile jäävatele loomadele paigaldatakse alati nn tilguti. Sageli tuleb kasse nõelata süstlaga sundsööta või teha seda kaela sisse tehtud avause kaudu. Näidetest niipalju, et ühel hundikoeral tuvastati augud kopsudes, mistõttu kogunes kopsudesse vedelik ja põhjustas koeral hingamisraskuseid. Mäletan, kuidas ultraheli ajal arst rõõmustas diagnoosi üle, kuna see on ravitav. Omanik ei suutnud aga mõnda aega otsustada, kas võtta ette kallis operatsioon või mitte. Enne eutaneerimist mõtles ta õnneks taaskord ümber ja koer jäi ootama operatsioonipäeva. Kuid kahjuks ei elanud koer operatsiooni üle. Eutaneeritud on ka mitu kassi väidetavalt ravimatute viirushaiguste tõttu nagu nt FIP, mille tagajärjel seedeelundid töötamast lakkavad. Enamik loomi pääseb siiski õnnelikult koju, mitte külmkappi ja arstid teevad loomade heaks kõik, mis nende võimuses. Muuhulgas olen siin näinud ka sellist huvitavat juhtumit nagu kahesoolist koera, kelle naissuguelundi keskel asetses meessuguelund.

   

Loomapidamine siinkandis tundub üsna vaba. Osa koertest on n-ö vabapidamisel, ehk lastakse hommikult välja ja õhtul koju tagasi. Omanikega jalutavad koerad jooksevad sageli rihmast lahti ega kuuletu omanikele. Ka rihmastatud koerad on kombeks alati omavahel tutvuma lasta. Isegi ravil viibivaid koeri jalutades tuleb uudishimulikele koeraomanike sageli no, no karjuda. Ma ei mõista neid inimesi kohati üldse. Kas nad ei karda, et haigel koeral võib olla mõni viirushaigus? Rääkimata sellest, et haige loom vajab rahu. Kliinikuga tutvumisel kirjeldati, et koertega jalutamiseks on olemas suletud aed. Tegelikkuses on aga tegemist murulapiga kortermajade vahelisel õuealal parkimiskohtade ja laste mänguväljakute vahel. Piiratud see millegagi ei ole ning majade vahelt välja jalutades jõuab kümnekonna sammuga sõiduteeni. Kuna ravil viibivad koerad pole nagunii eriti jooksualtid, siis polegi ehk kliinikule oma hoovi tarvis. Pigem teeb jalutamise ebamugavaks taktikaline liikumine junniväljadel. Nimetatud murulapilt leiab neid sagedusega 1-4 junni ruutmeetri kohta. Oma koera järelt koristamine pole siin ilmselt eriti kombeks. Ma mõtlen, et kuna talv pidi tulema suure sajuga, siis võibolla on kombeks hoopis oodata kuni sadu junniväljad puhtaks uhub.

Nn jalutushoovi ääres kuivatatakse kliinikus pestavat pesu. Koerte-kasside tekid ja käterätikud pestakse puhtaks ja kasutatakse uuesti. Kuna kliiniku akende ees on kahekordsed trellid, siis sinna trellide külge ongi kombeks pesu kuivama riputada. Ruume desinfitseeritakse kliinikus vastavalt vajadusele regulaarselt ning lisaks tavapärasele keemiale sain veel ühe desinfitseerimisvõimaluse võrra targemaks. Nimelt saab metallpuurid alkoholiga üle kallata ja alkoholi põlema panna. See peaks küll pisikud viimseni ära hävitama, ainult et silmad paneb kipitama.

 

Mida mina siin kliinikus teen? Kui asjadest õigete nimedega rääkida, siis mina olen kliiniku sanitar. Minu päevad seisnevad koristamises, pesu pesemises, koerte pissitamises ning sageli ootamises, et keegi kassidest ometi pissiks, et saaksin endale tegevust ja selle uuesti ära koristada. Kord tegin juttu, et mul pole siin eriti midagi teha. Selle peale soovitati siis nt kassidega mängida. Mitte, et mul midagi koristamise ja mängimise vastu oleks, aga ma tunnen, et mu kasutegur oleks suurem kuskil mujal. Siiski olen õppinud ka paari kasulikku asja, nt kuidas koera läbivaatuse ajal kinni hoida või kuidas mõõta kehatemperatuuri. Muus osas olen aga elav näide sellest, kuidas projektikirjeldus ja tegelikkus omavahel lahku võivad minna. Minu projekt pidi seisnema loomade õigustes, lobistrateegiates, partnerite leidmises, projektide, ürituste ja kampaaniate organiseerimises. Lisaks administratiivtöös ja meditsiinilistes toimingutes abistamises. Huvitav, kas koristajatöö liigitub nende viimaste tegevuste alla kõik on n-ö jokk? Igatahes antud olukorda arvestades seda, kas olen Portugalis projekti lõpuni, ma ennustada ei julge.

ESMAMULJE

Ma ei oksagi öelda kas see on hea või halb, aga mul ei olnud Portugali saabudes erilisi ootusi. Elu Eestis oli nii kiire, et suutsin mõelda vaid oma Eesti elu organiseerimisele. Seega otsustasin, et Porugali elu selgub Portugalis ja mina saan vaid püüda oma meeled avatuna hoida. Ei teagi mille pärast, aga mind ei vallanud saabudes ei suur põnevustunne ega meeletu pettumus. Õigupoolest ei tundud üldse mitte midagi. Endalegi üllatuseks on mu esmamulje tundetus- ma lihtsalt olen siin. Et tegemist on alles minu Portugali elu algusega, siis on huvitav teada saada, millised tunded valdavad mind reisi lõpuks.

Lennureis Lissaboni kestis terve päeva. Lahkudes Eestist kerge külmetusega, ei olnud mul lennukis olla just kõige meeldivam, kuid ma pole ka hea tervise juures kõige rõõmsam lennureisija. Olen seda tüüpi inimene, kellel lennureiside ajal pea plahvatada, silamumunad peast ja kuulmekiled kõrvadest välja hüpata tahavad. Püüan selle kaitseks alati natuke süüa-juua ja see toimib- julgen soovitada.

Minu pesa asub Anjos piirkonnas, kesklinna lähistel. Ühe klassikalise vanema maja kolmanda korruse korteri tillukeses toas. Sellised vanad Portugali majad on väga ilusad, majade välisseinad ja trepikodade seinad on plaaditud erinevates mustrites keraamiliste plaatidega ja jalad kõnnivad vanadel puidust põrandatel. Maja juurde saamiseks tuleb jalutada üles mäest ja seejärel pikast trepist. Tekib tunne, et selliseid tänavaid arvestades peaksid kõigil portugallastel küll ilusad pepulihased olema ja kusjuures paljudel ongi. Kui siiani olen Lõuna-Euroopa kandis kohanud peamiselt ilusaid plaaditud põrandaid, siis puitpõrandad ja meie korteri vaipkate mind just ei rõõmusta. Kuna lõunapoolsetes riikides jalatseid toas jalast ei võeta, siis vanad vaipkatted peidavad endas aastate jagu mustust. Minu pisikene toakene lõhnab täpselt nagu siis, kui kodus parajasti vaipadest tolmu imeda ja tolm seetõttu õhus ringi lendleb. Kuna mul on vahel hingamisega probleeme, siis teeb see olukord mind tegelikult murelikuks. Korsistasin toa ära ja akent ei ole ma siin olles veel kordagi sulgenud. Loodetavasti õhustik paraneb pikkamööda.

Meie korteris elab rahvusvaheline seltskond. Vabatahtlikud Itaaliast, Hispaaniast, Poolast, Bulgaariast. Mulle tundub, et ükskõik kuhu riiki ma ka ei satu, alati leian sealt eest mõne poolaka. Tegelikult ei saagi ma veel hästi aru, kes elab meie korteris, kes kõrvalkorteris ja kes käib niisama külas. Kuigi saan kindlasti ka kommuunielu varjukülgi kogeda, õhkub sellest seltskonnast mõnusat heatahtlikkust, lihtsust ja avatust. Olgem ausad, selleks, et käia riigist riiki vabatahtlikku tööd tegemas, peab sageli omama mingit muretut, kuid heatahtlikku aurat. Mitmed elanikest on osalenud vabatahtlikes projektides juba varem ja mõned on sisuliselt Portugali sõltlased. Ehk varem siin töötanud ja nüüd tagasi tulnud. Kuna sõltlased on juba ära õppinud portugali keele ja naaberriikide vabatahtlike jaoks on portugali keel lihtsam kui inglise keel, siis oleme Bulgaaria tüdrukuga ainukesed, kes portugai keeles ei suhtle. Aga loodetavasti aitab selline keskkond kaasa meie keeleõppele.

Keelest niipalju, et kui ma mõtlesin Hispaania, Itaalia ja Portugali keele olevat midagi sarnast ja ilusat, siis ma eksisin. Portugali keele kirjalik pool sarnaneb küll hispaania keelega, kui hispaania ja itaalia keele meloodiline kõla selles puudub. Portugaallased kasutavad kurguhäälikuid ja erinevaid susisevaid häälikuid, mistõttu selle kõla nii ilus ei ole, vähamalt minu kõrva jaoks. Keelest saan aga rohkem kirjutada peale seda, kui olen sellest natukene juba selgeks saanud.

Lissabon ise on ilus linn. Kohalike väidete kohaselt elab Lissabonis 500 000 inimest. Ülejäänud 1 500 000 elavad äärelinnades. Nagu ikka, on kesklinn rahvusvahelisem ja äärelinnad on perekonnaeluks sobiva suunitlusega. Inimesi on siin igast rassist. Linnas on erinevaid vaateplatvorme, millelt linnavaadet nautida. Paarikümne minutilise jalutuskäigu kaugusel pesast on jõgi ja mereranda minekuks tuleb rongiga linnast välja sõita. Kuigi ilm on veel soe, ca 20-25 C, siis merevesi on jahe. Jahe olevat vesi siin ka terve suve.  Aga rannas peedipunaseks põleda on siiski mõnus. Rannale uhutud meduusiliste pead on siin sama suured kui inimestel, ei anna võrreldagi Stroomi ranna tillukeste millimallikatega.

Töötame Bulgaaria tüdruk Valyaga samas organisatsioonis ja seega oleme käinud koos linna avastamas. Seejuures iga kord ka ära eksinud. Hea, et maa all sõidab metroo, mida mööda õiges suunas koju tagasi pääseb. Pargitiigis ujub siin musta luige paar ja lendavad ringi rohelised papagoi moodi tegelased, keda lähemalt veel vaadelda ei ole õnnestunud, kuna nad sulanduvad pargitaimestikuga ühte. Valya lipsas kord ühest väravast sisse, et sealset aeda vaadata. Kui meilt tuldi küsima, mida seal teeme, selgus, et oleme sisse murdnud Vatikani saatkonda. Meid juhatati läbi maja viisakalt välja, möödudes toaseinal rippuvast suurest paavsti pildist.

Kui Tallinna vanalinnas asub n-ö Bermuda kolmnurk, kus kõik linna pidulised kokku saavad, siis Lissabonis on selleks terve tänav. Pudeli kohalikku õlut Super Bock võib sõltuvalt kohast saada baarist kätte ühe euroga ja kebabi kolme euroga. Populaarne näib olevat Ladina-Ameerika muusika. Muuhulgas olevat normaalne, et elanikud majades avalikult akendel seisavad ja inimesi vaatlevad. Eestis piilutakse pigem kardina tagant. Mis tuletab mulle meelde, et kõhukas mees minu toa vastasmajas teeb hommikuvõimlemisel taipoksi liigutusi.

Kui palju ja millist Portugali ma siin oleku aja jooksul tundma õpin, see alles selgub. Kuid tunnen juba, et minu praktikajuhendajal Kristiinal on õigus, öeldes, et mitte sina ei muuda maailma vaid maailm muudab sind.

 

PROLOOG

Tere. Siin on minu esimene blogipostitus. Sõbrad on küsinud, et kas ma hakkan reisiblogi pidama. Seda juba minu eelmise reisi ajal. Minu vastus on alati olnud ebalev. Tol korral jäigi blogi kirjutamata. Esiteks, sellest ajast kui mulle kirjutada meeldis, on möödunud palju aastaid. Sellest, kui olin väike blondide patsidega tüdruk, kes omaette elu üle mõtsikles ja lapselikke luuletusi kirjutas. Ühel hetkel ma lihtsalt kaotasin oskuse kirjutada ja minu kirjandid kuulusid klassi keskpäraste hulka. Teiseks, millest siis kirjutada. Minu jaoks on elus kõige tähtamad tunded ja eneseareng. Mulle meeldib lähtuda tasakaalu põhimõttest. Seega, kuigi minu koolid ja tööd on mõeldud mõistusega inimesele, olen ma vabal ajal siiski unistaja, tundmuste sõltlane. Kuid selleks, et kirjutada avalikult oma isiklikest tunnetest ja eneseavastustest, tuleks lisaks olla ka tähelepanu sõltlane- mida ma pole. Arkitektuurist, inimeste riietusest jms ma kirjutada ei oska ja tõttöelda ei kujuta ma ka ette, kes sellest lugeda tahaks. Seetõttu otsustasin teha nii nagu alati- võtta üks päev korraga. Ehk lasta elul voolata. Ja lasta voolata ka sõnadel. Küll vajaminevad jutud ise peanupust sõrmeotsesse väljuvad või siis ei välju. Ja sellest pole ka midagi. Blogi tahab ka puhata.