PROLOOG

Tere. Siin on minu esimene blogipostitus. Sõbrad on küsinud, et kas ma hakkan reisiblogi pidama. Seda juba minu eelmise reisi ajal. Minu vastus on alati olnud ebalev. Tol korral jäigi blogi kirjutamata. Esiteks, sellest ajast kui mulle kirjutada meeldis, on möödunud palju aastaid. Sellest, kui olin väike blondide patsidega tüdruk, kes omaette elu üle mõtsikles ja lapselikke luuletusi kirjutas. Ühel hetkel ma lihtsalt kaotasin oskuse kirjutada ja minu kirjandid kuulusid klassi keskpäraste hulka. Teiseks, millest siis kirjutada. Minu jaoks on elus kõige tähtamad tunded ja eneseareng. Mulle meeldib lähtuda tasakaalu põhimõttest. Seega, kuigi minu koolid ja tööd on mõeldud mõistusega inimesele, olen ma vabal ajal siiski unistaja, tundmuste sõltlane. Kuid selleks, et kirjutada avalikult oma isiklikest tunnetest ja eneseavastustest, tuleks lisaks olla ka tähelepanu sõltlane- mida ma pole. Arkitektuurist, inimeste riietusest jms ma kirjutada ei oska ja tõttöelda ei kujuta ma ka ette, kes sellest lugeda tahaks. Seetõttu otsustasin teha nii nagu alati- võtta üks päev korraga. Ehk lasta elul voolata. Ja lasta voolata ka sõnadel. Küll vajaminevad jutud ise peanupust sõrmeotsesse väljuvad või siis ei välju. Ja sellest pole ka midagi. Blogi tahab ka puhata.